Sekka fotouudistele hakkavad EPFLi kodulehel ilmuma intervjuud Eesti ajakirjanduse võtmetegijatega. Esimesena saab sõna enim pressifoto preemiaid võitnud Äripäeva fotoreporter ja fototoimetuse juht Raul Mee.
Neli pressifotopreemiat pole paha tulemus. Mis su edu saladus on, Raul?
Tööd on vaja teha. Eelkõige endaga. Kunagi lapsfotograafina tabasin ennast olukorrast, kus sattusin pildistama ühe vanema fotograafiga ja alati oli tema 5 sekundit varem seal, kus mina tahtsin olla aga ei jõudnud. Ajas jubedalt vihale. Nüüd kogen ise seda 5-sekundilist edumaad ja see on hea tunne. Tuleks lisaks oma tehnilistele käsitööoskustele – mis minu puhul on suhteliselt keskpärased – arendada deduktiivset mõtlemist.
Nimeta veel omadusi või oskuseid, milleta oleks keeruline pressifotograafina läbi lüüa?
Lisaks peab õnne olema. Inimesel, kel üldse ei vea, ei maksa kõmulehe raisakotkaks hakata.
Sul on vedanud?
Vahest on ikka juhtunud.
Kas pressifotograafiks olemine on su jaoks tööalaselt tipp või pigem hüppelaud? Kuidas hindad pressifotograafi ameti seisust toimetuses ja ühiskonnas laiemalt?
Noorukina olin päris keerulises olukorras. Ei tahtnud väga kellekski saada. Ajakirjandus oli lisaks filmitööstusele üks väheseid asju, mis huvitas. Õnnelik juhus pakkus võimaluse tulla ajalehte fotograafiks. Eks ma siis proovisin. Ei kahetse.
Eks igaüks peab märgistama oma koha elus ise. Fotograaf ei tohi tunda häbi sellest, et ta pildistab. Uhke peab olema. Fotokaamera annab inimesele päris suure võimu ja ka vastutuse. Mõlemat peab tajuma.
Viska esimesed pähetulevad märksõnad mõeldes sõnapaarile „eesti pressifoto“.
Väikese riigi tragöödia või just õnnistus. Inimesi on vähe. Häid inimese veelgi vähem. Õnnistus on see, et minusugused mitte üliandekad inimesed saavad särada aastaid. Hullu survet noortest talentidest ei tunne. Eesti pressifoto on väike ja armas aga maailmarevolutsiooni seisukohast kesine.
Kui võrdled Eesti pressifotot Põhjamaade, Lääne-Euroopa või USAga, siis kuidas tundub?
Ei oska midagi tarka öelda. Meie meediatööstus on võrreldes Ameerika ja põhjamaadega selline väike ja vaene. Ega selle najal mahlast ja viljakat pressifotograafiat naljalt ei ehita.
Milline on kõige suurem pressifoto-alane fopaa või lollus, mida viimati oled kohanud? Võid ka üldistada.
Konkreetselt ei oska eriti esile tuua. Väga palju on ebaprofessionaalsust laiemas plaanis. Kujundajate ja toimetajate töös jne. Eriti online kanalites esineb palju fotode väärkohtlemist. Pressifotograafide fotodokumente kasutatakse kui suvalisi illustratsioone ja samas illustreeritakse tublide ajakirjanike tõsiseid ja olulisi artikleid kohutavate sümbolfotodega.
Oled üks Eesti Pressifotograafide Liidu asutajatest. Milleks on EPFLi vaja?
Hindan fotograafide omavahelist läbikäimist kui vajalikku protsessi. Kooskäimist ja kogemuste vahetamist võiks rohkem olla. Noorematele fotograafidele oleks kindlasti abi koolitustest. Eriti sellistest, kus tarkusi jagavad targad välismaa onud. Liitu läheb tulevikus kindlasti vaja ootamatutes olukordades. Näiteks riigiaparaadist leviva fotovaenulikkuse vastu võitlemiseks. Kuna pressifotograafid naabermaades on koondunud tugevatesse liitudesse, siis on liidust vast abi ka rahvusvahelise suhtluse elavdamiseks. Ja muidugi võiksid fotograafid korraldada ise parimate fotode valimise. Praegu jääb mulje, et aasta parima foto valimine on Eesti Ajalehtede Liidu vähetähtis ja kõrvaline osa parimate kirjatööde valimise varjus. Kuigi fotokonkurss ei tohiks olla liidu eesmärkides tähtsuselt ka liiga kõrgel kohal.
Mida EPFL sulle pressifotograafina võiks anda?
Ma naudin seda fakti, et on olemas selline organisatsioon. On hea ettekääne kohtumiseks kolleegidega teistest väljaannetest. Tarkust mul enam väga palju pähe ei mahu.
Kuhu pressifoto sinu arvates liigub? Kas pressifoto staatus visuaalmeedia “maastikul“ on muutumas?
Liigub kuhu liigub. Ajaloo raske käe vastu ei saa. Visuaalmeedia maastik on täpselt nii hea kui on ajakirjanduse tase üldiselt. Lugeja „tase“ on ka väga oluline. Kui enamus Eesti inimestest ostab raamatupoed kohutavatest naistekatest tühjaks, vaatab kinos ainult kõige haledamat Hollywoodi saasta ja õhtul koju saabudes sinna otsa Võsa Petsi saadet, siis on Eesti meedia ka odavavõitu. Midagi pole teha. Tellija maksab muusika eest.
Ole nüüd korraks prohvet ja kirjelda foto tähtsust (või tähtsusetust) ja pressifotograafi rolli aastal 2020.
Olen ennustamistega ettevaatlik. Põhiolemuselt jääb kõik samaks. Ühtegi karmi revolutsiooni ukse ees ei ole. Igasugused iPadid ja Youtube`id ei ole nii mõjukad kui on populaarne arvata. Kardan, et Eesti meediamogulitel ütlevad närvid liiga kergesti üles ja nad teevad mõne rumala sammu. Sulgevad liiga kergekäeliselt paberlehti või siis võtavad tööle ootamatult 20 videooperaatorit ja püüavad oma online lehest suure hurraaga televisiooni teha. Vanema põlvkonna inimestel on mingi müstiline hirm ja austus kõige vastu, mis on uus ja vilgub.
Millised on ajaleht ja onlain 10 aasta pärast? Mõtlen just visuaalmeedia osa.
Kui ei leiutata midagi kohutavalt uut (midagi nii uudset kui kunagi oli interneti tulek), siis ei muutu suurt midagi. Inimesed on ikka samasugused. Tahavad infot ja meelelahutust. Kohutavat multimeedia revolutsiooni ei tule. Lihtsus võidab.
Aastal 2020 lähened viiekümnele ja pensionini on jäänud veel paarkümmend aastat. Kuidas kujutad end hallipäise fotoreporterina? Mu küsimuse tagamõte on tegelikult faktis, et Eesti toimetuste koosseisude keskmine vanus näitab tõusujoont. Kui mujal maailmas on 50-60aastased reporterid tänu oma kogemustele hinnatud tööjõud ja igapäevane nähtus, siis meil peetakse seda seni suhteliselt ebatavaliseks.
Mul ei oleks midagi selle vastu, et fotograafina pensionile minna. Miks mitte ka samas ajalehes.
Kes teab… võib-olla on kusagil Lõuna-Eesti metsakülas üks väike poiss, kes tahab saada selliseks nagu pressifotograaf Raul Mee – sõita Äripäeva sildiga autoga ja pildistada tähtsaid inimesi. Mida talle soovitaksid?
Huvi peab olema, ja õnne. Kui midagi väga tahta, siis suur tõenäosus on, et see ka saadakse. Samas võiks metsaküla väike poiss kaaluda millegi targema tegemist. Näiteks tuumafüüsiku vajalikule ametile mõelda.
