Austatud ametimees või kardetud klõpsutaja?

Juunis 65. sünnipäeva tähistavalt Postimehe fotograafilt Peeter Langovitsilt ilmus suvises Positiivis avameelne ja põhjalik lugu fotograafi missioonist, ajakirjanduse tänapäevast ja teguritest, mis sunnivad Peetrit ennast kaamerat haarama. “Lugu on üsna subjektiivne,” kommenteerib Peeter EPFLile. “Eelistasin oma varasemate aastate pilte, et näidata, millega siis tegelesin ja kus on juured.” Autori ja Positiivi loal avaldame kirjutisest paar väljavõtet.

Oma artiklis rõhutab Langovits missioonitunde olulisust: “Minu poolt pildistatu võibki jääda antud hetkest ainsaks dokumendiks. Aja möödudes võivad need kaadrid omandada kultuurilooliselt ja riiklikult olulise väärtuse. Sellele tuleb pildistamisel alati mõelda, sest tagantjärele tarkused siin ei aita.”

Ebameeldiva tendentsina toob Peeter esile mängu odavatel tunnetel ja kõmufotograafide põlvkonna tekke:

“Üha määravamaks on saanud pinnapealsus ja raha, omanike huvid, piiratud ajaressurss ja ükskõiksus homse ees. Pjedestaalile on tõusnud kõmufotograafid. Kasvamas on lausa paparatsopõlvkond, kes ei löö risti ette millegi ees. Nende produktsioonile on valla kollane press. Raha liigub ja mitte just väikesed summad. Oleme osake ülemaailmsest väärtuste ümberhindamise protsessist, kus domineerib massikultuur oma kasvava huviga madalate instinktide ja vägivalla järele. Süveneb mäng odavatel tunnetel. Devalveerunud ametimees on muutumas kardetud klõpsutajaks, kes kellegi tellimust täites ei tagane millegi ees ja kellele kutse-eetika on võõras mõiste. Peaasi, et tellija on rahul ja raha liigub. Paparatsod aitavad luua uusi iidoleid ja põrmustada ebasoosingusse langenuid. Hinnas on foto edevast kurikaelast, ülemeelikust seltskonnast või reality-kangelasest. Kõik see jätab pressis tagaplaanile püsiväärtuste loojad. Väljapaistva pianisti, ooperitähe või orkestrikontserdi; sisukas näitus või uudisteos jääb märkamatuks; veelgi vähem on kaalu mõnel teadusemehel, kes päevasündmusi omast vaatevinklist näeb.”