Pressifoto sõnum moslemitele

Birgit Püve, Eesti Ekspress, raamatu “Eesti Pressifoto 2011” toimetaja

Napilt sai maailma aasta pressifoto valitud, kui puhkes diskussioon selle üle, mis sõnumit foto õigupoolest kannab. Neile, kes orienteeruvad maailma kunstiajaloos või valdavad kristlikku ikonograafiat, ei jäänud märkamata töö sarnasus Michelangelo “Pietàga” – sellel hoiab Neitsi Maarja süles Jeesuse surnud keha, nagu surub burkasse riietatud Jeemeni naine süles enda vastu haavatud poega võidufotol. Araabia kevadest pärit stseeni sarnasust renessansiaegse meistriteose ja selle erinevate tõlgendustega on võimatu ignoreerida.
Selles peitubki pildi sõnumi tuum, aga ühtlasi ka potentsiaalne probleem.
Mida võiks kaasa tuua ühe moslemimaa sündmuste kirjeldamine nii ilmselt kristlikus visuaalses keeles? Eriti, kui arvestada lääne ja islamimaade läbisaamist viimase kümnendi jooksul? Ärksamad fotokriitikud muutusid ärevaks.
Loodetavasti jääb torm siiski tulemata, sest inimlik kannatus, millest samuti foto räägib, on inimlik kannatus ka religioossetest tõekspidamistest hoolimata. Ent fakt on, et hispaanlasena esindab Jeemenis New York Timesi ülesandel foto teinud Samuel Aranda läänelikku mõtteviisi, jäädvustades hetke Araabia kevadest just enda taustsüsteemi arvestades. See omakorda valiti parimaks küll maailma 125 rahvusest kandideerinud fotograafide tööde seast, aga valikuga kinnistati omakorda sama, läänelikku mõttemalli – nii, nagu meie siin Euroopas asju näeme. Ja nagu oleme juba saanud näha, jätkub kinnistamine veel suurema hooga pärast rahvusvahelise žürii tunnustust kogu maailma meedias.
Lihtsamalt öeldes ongi Aranda töö pannud kriitikud rääkima sellest, kui üheplaaniline on maailma pressifoto. Me ei tea ega püüagi teada saada, mis toimub naise peas, kes poja varjamatult embusse on haaranud. Kuidas moslemid sama hetke mõistaksid. Ei, see ei tähenda ka, et me peaksime hakkama avaldama Al Jazeera vaadet asjadest, aga fotograafide elementaarsete tehniliste oskuste kõrval ei saa jätta tähelepanuta fotode alltekstide lugemise oskust. Eelkõige peavad seda valdama fotograafid ise.
Nii et võib-olla ei olegi sõnum niivõrd islamimaailmale, mida me ei tunne. Vaid see on sõnum kõigile fotograafidele, kes alluvad liiga kergekäeliselt lääne mõttemaailma stereotüüpidele ja ei rutta maailma ning selles aset leidvaid sündmusi tõlgendama kogu selle keerukuses ja mitmetahulisuses.

Arvamusartikkel ilmus Eesti Ekspressis 1. märtsil 2012.