Lilleküla Gümnaasiumi meediaõpetaja saatis õpilased Viru Keskuse aatriumisse meie aastanäitust vaatama ja järgnevalt toimetamata kujul nende arvamused.
“Näitus oli tasuta ja pakkus huvi paljudele inimestele, kes seda seal vaatamas olid. Seoses meedia tunniga pidime valima oma lemmikud ja nendest rääkima. Mina valisin oma lemmikuks Joosep Martinsoni pildi ”Kümnesse”. See pilt tekitas minus väga palju emotsioone kuna see oli väga huvitav ja võimas. See pilt annab edasi väga hästi inimeste emotsioone ja näitab milleks inimesed on võimelised, kui midagi väga tahta. Pildilt on näha ka väga hästi, kuidas teised suusatajad annavad endast palju, et saada sealt tõusust ülesse. See pilt osutus ka spordifoto kategoorias võitjaks. Tegu on tõesti ühe väga võimsa fotoga ja fotograaf on teinud väga head tööd, et selline hetk jäädvustada.
Näitus oli üleüldiselt vägagi hea ning ületas mu ootused. Ma ei ole varem sellistel näitustel käinud ning esimese korra kohta olid nähtud pildid väga muljetavaldavad. Kindlasti, kui selliseid näitusi veel toimub siis neid lähen vaatama kindlasti.”
Silje
“Külastades Viru keskuse fuajees olevat pressifotode näitust tundsin nagu oleks paradiisi sattunud. Kuna ise tegelen ka fotograafiaga vaatasin fotosid teise pilguga, kui enamus inimesi. Kõige enam jäi silma Nelli Teataja fotograafi Aivar Pärteli tehtud fotod 28. märtsil 2010 aastal toimunud Kuldnoka tänava pommi plahvatusest. Neid pilte nähes tulid taas kõik tunded ja mõtted uuesti meelde, mis toimusid tol õhtul, kuna ise elan sellest majast vaid loetud meetrite kaugusel. Kõlas plahvatus, kõik aknad värisesid nagu need läheks kohe miljoniks killuks. Ehmatus oli suur, esimese reaktsioonina vaatasin aknast välja ühele poole maja, seejärel teisele poole maja, kuid midagi polnud näha. Vanematega arvasime, et auto plahvatas kuskil, kuid silmapiiril ei olnud jälgegi sellest. Järgmise reaktisoonina helistasin sõbrannale, kes elab niinimetatud pommimajas ja ta ütles, et nende majas plahvatas midagi. Kui jälgisin natuke aega seda maja nägin, kuidas äkitselt hakkas suitsu tõusma üles. Sain oma sõbrannaga kokku ja nägime, kuidas üks korter põleb, akende killud olid kuni järgmise majani, paljud autod olid kriibitud. Piltidel oli kujutatud, kuidas kõrval korteris olev mees jälgis, kuidas kõrval korter põleb. Nägin, kuidas plahvatanud korterist levis tuli ülemisse korterisse ning ei mõistnud, miks tuletõrjujad ei lähe mees päästma, kes vaatab aknal, kuidas tema ümber kõik põleb. Pärast seda õhtut kartsin pikka aega igat väiksematki pauku.”
Kristel Hannus 11b
“Meeldejäävamaiks tööks oli uudisfoto ”Minister, anna aru”, mille autoriks on Erik Prozes Äripäevast. Olukorda seletab kirjeldus foto all: Sotsiaalministeeriumi tellimusel Pärnu lastekodu peatöövõtjast ehitaja jättis alltöövõtjatele tasumata. Samaaegselt lastekodu avamisega nõudsid tüssatud alltöövõtjad väravas oma raha. Fotol jagab sotsiaalminister Hanno Pevkur neile omapoolseid selgitusi. Pildil on mees seljaga pildistaja poole, arvatavasti sotsiaalminister. Näoga pildistaja poole olevad mehed vaatavad aga tõsiste nägudega nendele aru andvat ministrit. Nii mõnegi mehe näost peegeldub pettumus ja viha. Kõige vasakpoolsema ja parempoolsema alltöövõtja näod on eriti viha väljendav: kulm kortsus, suu kõveraks tõmbunud ning võiks öelda, et silmist purskub lausa tuld. Pilt annab väga hästi edasi alltöövõtjate viha ning pettumust. Pilti vaadates tundub, et nende viha kandub ka pildist välja ning nakatab vaatajat. Vahest tundub ka, nagu pildi vaataja oleks ise sotsiaalminister, keda tõsiste nägudega vaadtatakse. Pildile lisab süngust veel sügisene, sombune valgus.
Valisin just selle pildi, kuna see läks kõige enam südamesse. Jäi arusaamatuks, kuidas võib üks inimene olla nii ebaõiglane: lasta teistel millegi ülla eesmärgil tööd rabada ning siis nende väljateenitud palgaga jalga lasta. Olen ise ka varem Pärnu lastekodus käinud, seal on imetoredad lapsed ning nad tõesti olid seda remonti väärt. Aga nüüd on ehk neilgi ebameeldiv seal elada, kui nad teavad, et nende uut kodu remonditi pettusega.”
Greta Joost
Tallinna Lilleküla Gümnaasium
11 B klass
“Minu lemmik oli Tairo Lutteri tehtud fotod “Monika” Meeldis just sellepärast, et see pilt on ehtne näide sellest kuidas oli selle tormi ajal väljas olla. Pilt on jäädvustatud heal hetkel. Pildil on näha, et naine üritab kõigest väest edasi liikuda, kuigi tuul ja tuisk segamini on väga tugevad. Valisin just selle, sest kuna ma käisin isegi selle tormi ajal väljas ja see polnud just kõige parem mõte ja tõesti endast kaugemale kui paar meetrit ei näinud ja seda on isegi näha siit pildilt. Sellist tormi ja pilti igapäev ei saa!
Külastasin 27. märtsil Viru keskuses “Pressifoto näitust”. Seal näidati 22 parimat Eesti pressifotograafi tööd. Minule jäi silma foto “Monika”, kus pildil kujutati naist, kes oli lumetormis, autoriks oli Tairo Lutter Õhtulehest. Meeldis, kuna ma pole sellist lumetormi Eestis näinud. Kuid ei meeldinud foto “Tragöödia esimesed minutid”, millel kujuti Kuldnoka 6 korterelamus tekkinud plahvatus, kus sai surma 2 inimest ja paljud said vigastada, autoriks on Aivar Pärtel Nelli Teatajast. See lihtsalt tuletas seda negatiivsust ja õudust jälle meelde. Kokkuvõtteks olid seal siiski minu jaoks head fotod ja need sündmused paratamatult on sööbinud meie mällu. Lisa Lepp, 10b klass.
Kõndides ringi Viru Keskuses ja vaadates pressifotode näitust jäi mulle silma üks väga humoorikas pilt “Mis toimub?”. Väga lahe on, et fotograaf on tabanud väga õiget hetke, kui toimus 2010 aastal Eesti ja Armeenia jalgpallimäng. Pildil on Ken Kallaste, kes oli just löönud värava ja üritas armeenlastele midagi tõestada. Ka teised pildid olid seal näitusel väga õigel hetkel tabatud ja humoorikad, kuid just see pilt ajas mingi kõvasti naerma.
Tegelikult meeldis mulle ka üks pilt, kus mees ootas rongi, rong oli kohe-kohe tulemas, ning tema ees oli paari astmeline treppi moodi ese. Ma kahjuks ei mäleta selle pildi nime, kuid kuna ise sõidan igapäevaselt rongiga, siis mulle väga meeldis see pilt.
Kuid siiski, jäi see jalgpallimängu pilt minu lemmikuks. Väga huvitavate emotsioonidega pilt ning ma loodan, et kunagi toimub jälle selline näitus.”
Angelika Laanemets
“Näitus mulle meeldis väga. Oli päris palju häid pilte. Pöörasin eelkõige tähelepanu piltide kvaliteedile, mis üllatas mind väga. Tõepoolest, pildid olid head. Igas pildis oli kindel sõnum ja osake huumorit.
Minule jäi kõige rohkem meelde üks pilt, mille pealkirjaks oli „KOHE TULEB PRESIDENT“. Foto autorit kahjuks ei kirjutanud ma ülesse ja see ununes mul ära. Pildil on näha pidurdavat rongi ja rongi ootel seisvat meest. Jääb silma see, et mees on pidulikult riides ja on asetanud abivalmilt pingi, mille abil saaks president rongilt maha tulla. Aga on märgata ka seda, et pink on asetatud elektrirongi rööpade peale. Ma arvan, et selles peitubki selle pildi naljakas pool. Muidugi oli veel väga palju ägedaid ja toredaid pilte, aga see jäi kõige enam meelde.
Muidu oli näitus väga sisukas ja piltide rohke. Üldiselt kõik meeldis ja kui peaks järgnevatel aastatel veel toimuma taolisi üritusi, siis ma kindlasti väheks veel kord sinna.”
“Näitus oli väga hästi üles seatud ja kõikdest piltidest oli tehtud suur formaat ning ülesse oli pandud ainult paremad fotod. Võrreldes eelmise aastaga oli selle aasta näituse asukoht ning piltide valik ja paigutus. Kõige paremini meeldis pilt “Mis toimub?”, mille autoriks on Tairo Lutter, Õhtulehest. Pildil on Ken Kallaste U21 mängul, kus lõi 2:3 värava ja üritab vastasele midagi näidata. See pilt on tabatud väga heal hetkel ning kirjeldada pea võimatu. Emotsioonid on lihtsalt väga naljakad. Seda on väga raske öelda, kas Kallaste päriselt mõtles selle liigutusega midagi või on lihtsalt hea pilt tabatud heal hetkel, selleks peab ilmtingimata ise vaatama pilti ning oma otsuse langetama.”
Liisel-Kariine Roos
“Viru keskuses üles seatud pressifoto näitus oli minu arvates väga põnev. Näitus oli väga hästi üles seatud ning seda ei olnud igav vaadata, kuna pilte ei olnud liiga palju, ega ka liiga vähe. Paljud pildid olid väga huvitavad, naljakad ja ilusad ning näitust oli tänu sellele väga põnev vaadata. Kõige rohkem meeldis mulle pilt nimega ”Suvitaja”, mille autoriks oli Andras Kralla. Mulle meeldis see pilt, kuna see tekitas sooja suve tunde ja oli ilusates värvides. Veel meeldisid mulle Joosep Martinsoni pilt ”Kümnesse”, Raigo Pajula pilt ”Tehtud” ning Tairo Lutteri pilt ”Mis toimub?”. Need kolm pilti meeldisid mulle sellepärast, et need olid naljakad ja tekitasid rõõmsa meeleolu.”
Liisbeth Palutaja
10.b
“Pildil oli kindral kes oli kinos saalis üksinda ja vaatas 3D filmi. Ma valisin selle pildi selle pärast, et ma läksin just sellel päeval kinno ja mul meeldib kinos käia filme vaatamas, kuna seal on suurem pilt ja paremad heli efektid. Eriti lahe on vaadata 3D filme kuna siis on selline tunne, et sa nagu oleks kohapeal. Ma kahjuks ei vaadanud kes on pildi autor.”
Kristo Ühtid 10B
“Mulle meeldis pilt nimega „Kõik on läbi“ autor Raigo Pajula. Pilt jutustas sellest, et Kristina Šmigun katkestas suusavahetusega sõidu ning see võistlus oli Kristinale teine ja ühtlasi viimane medalilootus. Pildil on Kristinal suusad käes ja ta kõnnib mäest alla, samal ajal kui teine suusataja suusatab. Fotol on näha, et Kristina on pettunud, kuid foto tabamus on väga hea, sest see foto kirjeldab antud situatsiooni niimoodi, et sõnu polegi vaja. See pilt on varem ilmunud ajalehes Postimees. Mulle meeldis kõige rohkem fotograaf Joosep Martinsoni foto „Kümnesse”, kus Rauno Pikkor sooritab Nordix suusakrossi poolfinaalis võimsat õhulendu üle piirde, otse fotograafi peale.
Sagedamini esineb meediauudistes pilte, kus teemakohane on jäädvustatud külg-, otse- või pealtvaates. See pilt on tehtud omapärase nurga alt – kõrgendiku nõlvalt suunaga tippu, mis annab hea vaate sündmuskohast, aga samas on esiplaanile jäädvustatud ka sündmuse ootamatu tagajärg. Kui pildistatud oleks külgvaates, poleks näha olnud niivõrd sündmuskoht, vaid õnnetusjuhtum. Kui oleks pildistatud kõrgendiku tipust, oleks vaade näidanud ainult sündmuskohta, tähelepanu kukkunud suusatajalt ja fotograafilt oleks hajunud. Foto kajastab seega nii sündmuskohta kui ka seal toimunut. On näha pealtvaatajaid ja asjaosalisi.
Vaatamata ootamatusele ja ehmatusele jäi pilt ikkagi kvaliteetne ja professionaalne, õige hetk ja vaade on tabatud.”
Grete Torger
“2010. aasta parima portreefoto tegi Nädalise fotograaf Siim Solman (lund lükkava traktoristi portree). Ilmekalt on jäädvustatud traktoristi emotsioonid tema tööd tehes, lume ja seega ka töö rohkus, ilmastikuolud. Pilt näitab osa Eesti karmist talvisest kliimast ja selle mõjust elanikkonnale. Näitab, et ka sotsiaaltöötajaid vajatakse mõningates oludes palju. Kui enamus ühiskonnast peab oluliseks või elementaarseks kõrghariduse omandamist ja vastava töökoha saamist, siis just talvisel ajal tuleks tänulik olla rohkem sotsiaaltöötajatele, sest kui oleks vähe neid, kes lepivad madalamate palkade ja üksluisemate, pikemate töötundidega, oleks talvel rohkem tänavaid lumest koristamata, mis võiks takistada inimeste igapäevaelu.”
“Näitust külastasin ma seoses meedia tunniga, muidu ei olnud ma sellest teadlik. Tänu külastamisele sain näha parimaid pressifotosi. Harva näeb fotosi nii, nagu seal oli, üldjuhul näen internetis, aga kohapeal oli täiesti teine efekt. Näitus oli üpris väike, vähe pilte, kuna suurt kogust pilte inimesed ei viitsiks vaadata. Näitust külastasin 2. aprillil ja siis oli seal väga palju inimesi, kes peale minu veel vaatasid. Pilte sai kaua uuritud ja valitud endale see sobiv millest arvustuse teen.
Arvustuse fotoks valisin „Põder käis Kadriorus suplemas“ autoriks Karli Saul, kes töötab Scanpix’is. Foto on ainulaadne, sest võib ainult kord elus juhtuda, kus põder on merelainetes. Foto tekitas minus palju küsimusi et kuidas põder sinna sai, miks ta läks merre ja mis temaga edasi tehti. Põdrast on kahju, kuid hea et päästjad läksid teda aitama, kuna arvatavasti oli põder suures hämmingus, ning poleks ise osanud midagi teha.
Üldiselt jäin ma näitusega rahule, nägin häid jäädvustusi.”
“Kuna vaheajal sattusin Viru keskusesse mitmel korral, siis juhtusin pilte uudistama umbes 3 korda ning nende kordade jooksul kujunesid mul välja omad lemmikud, millest oli lõpuks raske valida just seda pilti, millest meedia tunni raames kirjutada. Kõik pildid olid väga head, ning nende kommentaarid ja selgitused andsid kogu näitusele väga palju juurde. Mõni foto pani kohati isegi muigama, samas aga mõni pani tõsiselt mõtlema probleemidele ja muudele elulistele asjadele. Lõpuks otsustasin Andras Kralla foto „Suvitaja“ kasuks, millele oli lisaselgituseks pandud nii palju: „Riigikogu liige ning kapo-komisjoni esimees Jaanus Rahumägi suvitab Kreetal villas, mis paberite järge kuulub tema belglasest sõbrale. Kuigi Rahumägi on täiuslikuks puhkuseks saarele transportinud uue maasturi ning sõiduauto, mille reformierakondlasest riigikogulane deklareeris peale loo ilmsiks tulekut. Enne fotode nägemist eitas Jaanus Rähumägi kõike Kreetaga seonduvat.“ Valisingi selle foto just selle pärast, et see koos selgitusega toob väga hästi välja selle, kuidas inimesed valetavad, nii kaua kuni nad pole teadlikud tõenditest, et mitte anda selgitusi oma tegevuse kohta.
Üldkokkuvõttes oli näitus minu jaoks üllatavalt hea, ma ei oodanud, et see saab olema nii põnev ja samas ka silmaringi avardav. Emotsioone oli seinast-seina, ning see näitus tõi välja tegelikkuse eesti elust ja inimestest.”
“Näituse juures meeldis mulle see, et seal oli palju selliseid fotosid, mille hulgast oma lemmik välja valida. Positiivseteks külgedeks olid veel see, et näitus toimus sageli külastatava kaubanduskeskuse aatriumis ja see, et näitus oli tasuta. Negatiivseks küljeks võib pidada seda, et korraga külastas näitust suhteliselt palju inimesi, mistõttu võib kurta ruumipuuduse üle.
Isiklikult jäi mulle enim silma Raigo Pajula (Postimees) foto „Häving“. Sellel fotol kujutatakse Nõmme linnaosavanemat Rainer Vakrat, kes ei suuda uskuda Nõmme turuhoone põlengut. See pilt jäi mulle meelde oma ehtsuse, kompositsiooni ja tõeliste emotsioonide väljendamise poolest.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et mina, kes üldjuhul küll loobun igasuguste näituste külastamisest, jäin nähtuga väga rahule. Kindlasti soovin järgmisel aastal uut pressifoto aastanäitust külastada, kuna see on lihtsaim viis, kuidas hoida end kursis pressifotograafia valdkonnaga.”
Minu lemmik oli Joosep Martinsoni foto „Kümnesse“.
„Me ei kaotanud mängu, meil jäi lihtsalt ajast väheseks.“ ~Vince Lombardi. Valitud fotot iseloomustab minu arvates see tsitaat täiuslikult. Kui suusataja oli jõudnud järeldusele, et aega napib ning parema tulemuse saamiseks on vaja midagi teha, tõstis ta kiirust. See lõppes aga sellega, et sportlane sooritas õhulennu üle viraaži ääre ning maandus fotograafi peale. Suusataja kaotus? Fotograafi kaotus? Ei, kumbki ei kaotanud midagi, kõik on hoopis täpselt kümnesse, mõlema puhul.
Terve see pilt meenutab mulle kuu aja taguseid suusatamiskäike kooli kehalise tundides. Inimesele, kes on absoluutne talispordialade foobik ning suudab suuskadel isegi koha peal seistes ümber kukkuda, ei tohiks ju selline lumist ning eelkõige TALISPORTI kujutav foto meeldida? Siiski, uskuda või mitte, MULLE MEELDIB SEE PILT! See on ilmselge näide sellest, et sport POLE alati tervislik. Fotograaf on tabanud hea hetke ning jäädvustanud selle täiuslikult. Foto väljendab sellel olevate inimeste tundeid, emotsioone. Minus tekitas see isegi rohkem suusakartust, kui mul oli, kuid selles pole midagi halba. Järgmisel aastal kasutan kehalise tunnis seda pilti põhjenduseks, miks ma ei taha suusatada.
Arvan, et see foto väärib oma auhinda, nii idee kui teostuse poolest. Idee ei tulnud küll muidugi fotograafi poolt, vaid lihtsalt.. juhtus. Aga sellist hetke pole kerge käigu pealt nii hästi jäädvustada, ning seetõttu on piltnik teinud perfektset tööd. Minu arvates üks parimaid fotosid näitusel.
Kui rääkida üle üldiselt ,siis pressifotode tase on Eestis kõvasti paremaks läinud, kui oli see eelmine aasta. Põhiliselt on ikkagi pildid kellegi ebaõnnestumisest või mõnest õnnetusest.
Minu lemmik pilt oli nimega lumevägilane.Autoriks oli Siim Solman. Mulle meeldis see pilt ,kuna seal on hästi näha traktorijuhi näost ,kui väsitav on lume lükkamine. See lõputu lume lükkamine tuli kohe endalgi silme ette.Samas on sellel pildil natuke ka huumorit ,kuna traktorijuhi nägu tundub nii naljakas olevat. Üldiselt jäin näitusega rahule.
“Minu arvates olid kõik väljapandud tööd väga proffesionaalsed ja effektsed, just nagu üks õige pressifoto olema peabki. Pildid olid huvitavalt seatud ning hea oli ka see, et piltide all olid pealkirjad ja väikesed seletused. Kõige rohkem hakkas mulle kohe silma Aivar Pärteli fotod Kuldnoka tänaval toimunud plahvatusest, tööde pealkiri oli kokkuvõtvalt „Tragöödia esimesed minutid.“ Nende piltidega tekkis mul automaatselt emotsionaalne seos kuna elan õnnetus paigale väga lähedal ning tol ööl ma veel kõndisin koju ja nägin kuidas maja ümber oli kogununud palju politsei patrulle. Kuid alles nüüd, vaadates neid fotosi, sain ma aru kui tõsine/traagiline see õnnetus tegelikult oli. Aga kui näiteks tuua välja pilt, mis mulle niisama meeldis, siis selleks oleks „Lahing pooltühjas kinosaalis“- Andres Haabu poolt. Pildi idee oli minu meelest väga hea ning kompositsioon jättis ka väga koomilise ja effektse mulje.
Üleüldiselt see näitus meeldis mulle ning loodan, et taolisi konkursse tehakse ka järgmistel aastatel.”
“Seoses meedia tunniga võin uhkusega öelda, et ka mina külastasin seda näitust. Näitus oli tasuta ja igaüks, kes oli vähegi huvitatud põnevatest pressifotodest, sai neid oma silmaga vaadata ja hinnata.
Näitus iseenesest ei olnud väga suur, kuid kui mina laupäeval 2.aprillil käisin, oli seal uudistamas päris palju rahvast. Minu jaoks ületas see kõvasti mu ootused, kuna see oli väga huvitav ja pildid olid omamoodi. Mõnda pilti jäin kohe mitmeks minutiks uurima, kuna pealkiri, olustik ja kõik need värvid moodustasid kokku ülimalt hea koosluse. Kõikidel piltidel oli väga hea idee või lugu sees, mis oligi just see, mis minu jaoks selle näituse nii köitvaks tegi. Kõige rohkem emotsioone ja meeldivust tekitas minus Joosep Martinsoni foto “Kümnesse”. Selle foto kommentaar oli järgmine: “Rauno Pikkor üritas Nordixi suusakrossi poolfinaalis (20.03.2010) lootusetust seisust välja tulla ning surus gaasi põhja. Tulemus: võimas õhulend üle viraaži ääre ja maandumine fotograafi peale. Kõik pääsesid kerge ehmatusega”.
Pildilt oli minu arvates väga hästi ära näha inimeste emotsioonid ja terve see vaatepilt, mis seal toimus. Kuna õhulend oli tõesti väga võimas, siis pani see foto mind lausa muigama. See jäädvustus osutus lausa nii heaks, et see tuli spordifoto kategooria võitjaks. See tiitel innustas mind veel rohkem just sellest pildist kirjutama.
Üldiselt aga jäin ma näitusega väga rahule ning soovitan seda kindlalt vaatama minna nii noortele kui ka vanadele.”
“Pressifoto näitus oli väga huvitav ja silmaringi laiendav. Kõik fotod olid pilkupüüdvad, omapärased ja meeldejäävad, kuid pildi valik oli minu jaoks lihtne. Olles suur loomaarmastaja ja loomakaitseaktivist, tundsin ma end väga puudutatuna kui nägin fotosid kus kujutati hädas olevat looma. Ma valisin pildiseeria nimega ’’Põder käis Kadriorus suplemas’’, mille autoriks on Karli Saul. Fotodel on näha hädaabitöötajaid, kes päästavad merre sattnud põtra. Ühel fotol on näha looma üksi keset lahte seismas, teisel seda, kuidas ta üritab meeleheitlikult teda päästma tulnud isikute paati ronida ja kolmandal seda, kuidas päästjad teda minema transpordivad. Piltide võlu seisneb selles, et sellele pilku heites saab inimene kohe aru, mis olukorda kujutatud on. See ei anna ainult infot edasi, vaid liigutab isikut, kes seda vaatab. Pildid annavad edasi tugevaid emotsioone: kurbust ja rõõmu. Kurbust seetõttu, et loom on hädas ja ta elu on ohus. Rõõmu seetõttu, et heasüdamlikud inimesed päästavad teda õudsest situatsioonist. Fotod on sünged rõõmsa alatooniga. Ma usun, et mitte ükski inimene ei jääks piltide suhtes ükskõikeks. See tekitab aboluutselt igaühes, ka kõige külmemas inimeses mingisuguse emotsiooni, olgu see positiivne, negatiivne või mõlemad koos.”
“Ma käisin ühel päeval Viru keskuses vaatamas igasuguseid pilte.Pildid olid erinevad ja väga huvitavad.Eriti huvitav oli lugeda mis selle pildi kohta kirjas on.Kõige rohkem mulle
meeldisid pldid ,kus oli kujutatud loodus.Lisaks sellele mulle meeldisid pildid mille peal olid suusatajad ,oli väga huvitav teada saada mis suusatajad on ja kus kohas suusatasid.Olid ka sellised pildid ,mis näitasid mis öösel tihti peale toimib ,mis olid väga huvitavad ja meeldisid ka mulle.
Hiljem ma nägin ühe väga hea pildi ,kus põder jõuab paadi juurde,mis mulle eriti meelde jäi. Kõik pildid olid ilusad ja väga hea kvaliteediga .Minu arvates olid mõned pildid väga õpetlikud,mis näitasid mis võib inimesega juhtuda kui ta midagi valesti teeb. Eriti ilusad olid pildid Eesti randadest ,mis näiasid millised rannad Eestis on.Kõige huvitavam pilt oli 3D filmi foto.Kui mina algul seda nägin siis ma hakkasin mõtlema ,mis siis võiks nii erilist olla ja kes see mees olla võiks kes seal istub.Hiljem kui ma lugesin paar lauset sellest pildist sain aru ,et see oli Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli ülem major Vahur Murulaid ,kes elas kaasa 3D filmile. Mina jäin sellega väga rahule.Kõik pildid jätsid väga head muljet.Kõige rohkem meeldis mulle nende kvaliteet ja kõige huvitavam oli lisaks pildi peale vaatamisele lugeda ,millest see pilt räägib.”
“Näitusel oli palju huvitavaid fotosid erinevatest elujuhtumitest kuid mulle meeldis kõige enam foto, mis kandis nime Lumemees. Pildil oli kujutatud suur masenduses näoga mees, väikese traktoriga Raplamaal rekordilist lumehulka tõrjumas. Foto meeldis sellepärast, et pilt väljendas masendust, mida liiga suur lumehulk võib tekitada. Foto autoriks oli Siim Solman.
Ahastama panev ja sama ka uskumatu, et 30. aprillil 2010. aastal põles maani maha Nõmme Turuhoone nagu suur jaanitule lõke, asudes samas tuletõrjekomandost paarisaja meetri kaugusel. Puidust turuhoone põles lahtise leegiga ja päästa ei andnud midagi. Ajalooline turuhoone oli hiljuti renoveeritud ja nägi kaunis välja. Põleng tekitas nõmekates suurt kurbust. Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakra tõdes sündmuskohal umbes pool tundi pärast südaööd, et turuhoone oli praktiliselt hävinud.”
“Külastasin Viru keskuses olevat pressifoto näitust lausa mitmel korral, kuna lemmik foto valimine osutus hämmastavalt keeruliseks. Fotosid oli igale maitsele; humoorikaid, traagilisi ja väga huvitavaid emotsioonide väljendamise viisidega pilte. Peale pikka mõtlemist ja valimist osutus kõige meeldejäävamaks ja lemmikumaks pildiks pilt, mille pealkirjaks oli ’’MIS TOIMUB?’’ autor: Tairo Lutter, Õhtuleht. Pilt oli tehtud noorte U21 EMi valikmängul Eesti-Armeenia. Antud foto valisin sellepärast, et fotograaf on väga hästi tabanud Ken Kallaste emotsioonid. Öeldakse, et eestlased ei näita tavaliselt oma emotsioone välja ja on tagasihoidlikud, kuid see pilt väidab vastupidist. See pilt võiks õhutada inimesi veel rohkem näitama oma emotsioone, kas just sarnaselt nagu Ken Kallaste, seda otsustab iga inimene ise. Esmalt kui pilti nägin ajas see mind muigama, mind võlus kõige rohkem see, et fotograaf oli tabanud selle hetke täpselt õigel ajal.
“Minule jäi pressifoto näitusel kõige enam silma foto, mille autoriks on Tairo Lutter (SL õhtuleht). Pilt on jäädvustatud noorte U21 EM’i valikmängul, kus omavahel võitlesid tähtsate punktide
pärast Eesti ja Armeenia noored. Foto pealkirjaks oli „MIS TOIMUB?“, mis muidugi oli täiesti kohane pealkiri sellele pildile. Foto peal oli Ken Kallaste koos ühe vastas meeskonna liikmega. Ken Kallaste, kes oli just löönud 3:2 värava, tõestab ennast vastasele väga omapärasel moel. Miks mulle just see foto kõige rohkem silma jäi? Esiteks, see oli väga värviküllane, mis muidugi tõmbas tähelepanu. Tekseks, mind pani üllatama pildil olevate inimeste eneseväljendus, mis tänapäeval on väga omane paljudele noortele. Ma arvan, et selline käitumine on täiesti sobimatu, kui sa oled nii tuntud inimene ja oled eeskujuks paljudele endast noorematele jalgpalluritele. Kahjuks laste arvates on selline pilt väga naljakas, kuid minu arvates on see pilt selline, mis kutsub lapsi jäljendama samu tegevusi, mis on ka pildil aktuaalne. Fotograafil on aga olnud väga hea tabamus, mis loodedavasti aitab tulevikus paremini oma emotsioone väljendada pildil oleval Ken Kallastel.
“Pressifoto näitusel oli väga palju omapäraseid pilte. Väga raske oli leida üht ainsat lemmikut. Aga valiku pidi tegema. Lemmikuks kujunes mitmeid pilte. Valisin siis nende mitmete
lemmikute seast selle kõige lemmikuma pildi milleks oli põder käis kadriorus suplemas. Mulle meeldis see kõige rohkem sellepärast kuna see oli ainuke pilt, mis kohe silma torkas ja muidugi suutis see pilt mind naerma ajada ja ma pole varem midagi sellist kohanud, et põder meres supleb. Kindlasti üks asi mis mulle meeldis oli see, et see jagunes kolmeks pildiks. Ma vaatasin, et seal oli peaaegu kõik pildid mis esinesid üksikuna. Huvitav oli jälgida piltidelt põdra tegevust ja lõpupilt ütles ka kohe kõik, kuidas see põder sealt välja sai. Ei pidanudki ise nuputama. Pilt, kus põder üritab paadile ronida on minu meelest nii armas ja see pilt oligi see mis mind kohe naerma ajas. Ma arvan, et pildi otsus oli väga minulik ja väga hea. Loomad on alati mulle meeldinud ja pildid, kus eksisteerivad loomad on kindlasti eesotsas mu valikutes. Üldiselt oli mul väga tore ja huvitav pressifoto näitusel käia. Sain palju uusi ja huvitavaid
pilte näha ja ise ka targemaks. Pildi autoriks on Karli Saul.
Mulle meeldisid sealt paljud fotod. Nõmme turu põleng, sest mulle endalegi meeldib tuld pildistada ja presidendi visiidi foto oli ka väga originaalne. Kuid “analüüsimiseks” valisin ma Äripäeva fotograafi Eric Prozese foto “Minister, anna aru”. See foto oli ka üks kolmest uudisfoto nominendist. Foto on tehtud Pärnus, kus sotsiaalminister Hanno Pevkur jagab selgitusi Pärnu lastekodu ehituse alltöövõtjatele, kes pole tehtud töö eest palka saanud. See pilt väljendab väga hästi poliitikat. Kohe kui sellele fotole peale vaatasin, õhkas sellest poliitikat. Tundub, et sellel kohtumisel jagati süüa, juua, mis on jällegi poliitikute pärusmaa ja see on hästi fotograafil tabatud. Kuigi see pilt võib tundub võlts tänu selle nii õigele tabamusele, ei usu ma seda, sest on ju varemgi igasugusest asendist pilte tehtud. Mulle meeldibki see pilt selle õige tabamise pärast. Rahututel ehitajatel on just õiged näod peas sellise teema pildistamiseks. Mis mulle ei meeldi või rohkem nagu “küsimärgiga” on, et miks seal nii vähe inimesi on. Võib-olla seal muidugi polnudki rohkem inimesi kohal kuid foto oleks palju efektiivsem olnud kui seal oleks rohkem inimesi olnud. Kui ma poleks tänu meeditunnile sellest pressifoto konkursisst teada saanud ja oleks väga ägedast näitusest osa saanud.
Kristiine Herkel
10.B
“Käisin pressifotonäituse Viru Keskuses, ning sealt jäi mulle kõige enam meelde foto, mille pealkirjaks oli ”Leila Pillai ja Kätlin”. Foto autoriks on Lauri Kulpsoo ning foto on pärit Postimehest. Arvan, et see pilt jäi mulle kõige ena meelde just seetõttu, et olen nimelt näinud televiisorist saadet, kus räägiti just sellest tüdrukust ning tundsin ta selle foto pealt kohe ära. Iseenesest väga silmiavav foto. Inimesed tihtipeale ju vinguvad ja virisevad enda elu üle, kuigi tegelt pole asjadlood üldse pooltki nii hullud. Tihti tehakse see olukord enda jaoks palju hullemaks. Nimelt näeb selle pildi pealt, kuidas tegelikult meie mured ja probleemid pole üldse nii hullud, kui arvame. Leidub ka kõvasti selliseid inimesi, kellel pole elus nii hästi läinud, ning kes selle jaoks, et neid need mured üle läheks, ei saa enam midagi ette võtta.”
Anet Põlismäe 10a
“Käisin vaatamas pressifoto näitust, mis oli üles pandud Viru Keskuse aatriumi. Läksin seda vaatama viimasel päeval, pühapäeval ning rahvast oli palju. Pidin vaeva nägema, et pildile ligi pääseda. Näitusel oli umbes kümme pilti. Näitusest jäi mul hea mulje, kuna algul arvasin, et pildid on äärmiselt igavad, kuid see polnud nii. Igal pildil oli oma lugu jutustada ja see oli hästi jäädvustatud. Väga huvitav oli näha, kui häid asju on pildile saadud ja kui palju võib üks pilt sündmusest rääkida. Oli palju häid pilte, kuid mu kindel lemmik oli „ Põder käis Kadriorus suplemas“. Fotode autor on Karli Saul. Pildil on põder, kes on justkui eksind ja siis merre suplema läind. Päästjad toovad teda sealt välja. Pilt jätab mulle positiivse mulje, kuidas inimesed loomadest hoolivad. Loomad on mulle alati meeldinud, seega jäi mulle see pilt näitusel kohe silma. Teine pilt, mis oli mulle väga meeldejääv oli „Tragöödia esimesed minutid“. Fotode autor on Aivar Pärtel. 21.märtsil sai Politsei Tallinnas väljakutse Kuldnoka korterelamusse, kus naabrid teatasid lärmakast peretülist. 16 minutit peale südaööd toimus plahvatus, mis tappis kaks inimest, vigastas politseinikku ja veel mitut inimest. Fotod on väga kurvad ja näitavad, kui hull õnnetus seal oli. Ühel pildil on politseinik koos verise ja ööriietes naisega, mis on päris hull vaatepilt minu jaoks. Külastasin pressifoto näitust Viru keskuses, see oli vist 31. Märtsil ja kõikidest nendest fotodest jäi silma eelmisel aastal toimunud traagiline põleng minu
kodukandis, foto kandis nime „Häving“ ja foto autor oli Raigo Pajula. Valisin, tolle foto, kuna tegu oli traagilise sündmusega, mis puudutas kõiki, kes elavad või külastavad tihti nõmmet. Traagiline ei olnud sündmus nimelt inimelude arvelt, kuna niipalju kui ma tean, siis keegi surma ei saanud, vaid kui nõmme sümboolika hävimisega, mille alla oli pandud palju aega ja raha. Fotol on kujutatud Rainer Vakra, kes hoiab kahe käega peast kinni ja tagataustal mänglevad leegid Nõmme turuhoonel, või mis sellest enam alles on.
“Mulle meeldis enim foto kus oli kujutatud jäähoki mängu. Mängijad olid nii hoogu sattunud, et suutsid isegi kohtuniku maha sõita. Mulle meeldib see pilt, sest kui olla pühendumusega asja kallal, siis võib juhtuda väga naljakaid, kuid ka valusaid momente. Foto autoriks oli Ilja Kovaltšuk.”
Martin Kullamaa
“Vaadata oli palju erinevaid fotosid. Mõned neist tõsisema tooniga, mõned naljakad.Peab ütlema, et meeldisid enam naljakad pildid, aga huvitavad olid ka tõsised, näiteks „Narva-Jõesuu linnarand juulis“ (autor Ilja Smirnov) ja „Põder Kadriorus suplemas“ (autor Karli Saul). Need pildid kirjeldavad sündmusi, mis leiavad harva aset. Kui eelnevad fotod on enam-vähem positiivsed, siis pildid Kuldnoka 6 kortermajas toimunud plahvatusest täiesti negatiivsed. Seda mitte muidugi ainult sündmuse pärast, vaid ebaeetilise kajastuse tõttu. Ei peaks jäädvustama kannatanuid paljana, eriti väikelast.
Nüüd aga piltidest, mis kujunesid lemmikuteks. Oli tabatud mõnusaid ja eluterve huumori hetki. Parimad neist olid Andres Puttingu „Nooruslik Islandi presidendiproua“ ja Joosep Martinsoni „Kümnesse“. Hästi oli tabatud ka hetk noorsportlase kärjäärisArvet Mägi poolt fotol „Algus“. ”
“Sai siis käidud eelmise aasta parimate pressifotode näitusel Viru Keskuses. Oli tore, sai trolliga sõita ja nägi huvitavaid inimesi, Virru sattusin vist kolmandat korda elus ja ei mina mõista endiselt mis neid noori sinna rippuma tõmbab. See selleks, kuna jutt on pühendatud fotonäitusele, siis sellega ka jätkan. Näitus nagu näitus ikka, ütleks selle peale, fotosid oli seinast seina, oli nii spordifotosid, portreid, pilte otse sündmuste keskelt kui ka nö. piilukaameraga jäädvustatud pildimaterjali. Mitte midagi sellist eriti meeldejäävat ma näitusel ei kohanud, kui välja arvata paar kena blondiini ja üks päris hea brünett, kes samuti õpetaja käsul näitust kaemas käis. Siiski, kuna tööks on fotoarvustus, ma valisin välja ühe teose, mille põhjal paar sõna
poetada. Õnnelikuks väljavalituks osutus (trummipõrin ja siis paparapapapapaaaa…) foto pealkirjaga „Lumemees“, foto autor Siim Solman ajalehest Nädaline. Nüüd te ilmselt küsite: „Miks see foto?“ ja ma vastan: „Aga miks mitte?“. Te vaid võtke vaevaks ja vaadake seda pilti, juhul kui te pole seda veel teinud, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja kuna minul ei ole nii palju sõnu selle pildi kirjeldamiseks, siis ma isegi ei ürita koguda kõiki oma mõtteid ja sõnu selle tegemiseks, sest sellest ei piisaks, et väljendada kogu tegevust ja värve ning tundeid, mida see foto minus vallandas. Nii et ma kordan, te vaid vaadake seda teost ja te saate aru millest ma räägin. Suur mees, väike traktor, palju lund ja vaataja ning veel miljoneid imepisikesi nüansse selle teose, kui isegi mitte öelda kunstiteose juures on need, mis teevad sellest selle mis ta on.”
“Eesti Pressifoto aastanäitusel oli väga palju külalisi ja pilte uurisid erinevates vanustes inimesed. Piltide temaatika oli väga erinev, leidus võidurõõmsaid hetki aga ka tohutut
kurbust. Esimesena torkas silma Aivar Pärteli ´´Tragöödia esimesed minutid´´. Fotode seeria kirjeldas aadressil Kuldnoka 6 toimunud pommiplahvatus järgset olukorda. Päästetöötaja
süles olnud poolalasti laps ja verine tütarlaps panid mõtlema sellele hirmsale olukorrale ja teades, et pomm plahvatas ainult paarikümne meetri kaugusel minu sõprade kodudest olin
samas ka tänulik, et nemad vigastustest pääsesid.
Omalaadi lõbusa emotsiooni andis Tairo Lutteri töö ´´Mis toimub?´´. Eesti-Armeenia kuni 21 aastaste Euroopa Meistrivõistluse valikmängust tehtud pilt, kus äsja 3:2 võiduvärava löönud noor ründaja haaras vasaku käega oma suguelundist, et vastastele koht kätte näidata. Selle pildiga tulid meelde päevad, millal mängisin veel jalgpalli ja kui aus olla polnud selles liigutuses midagi uut.
Mõni foto jättis aga täiesti külmaks, eriti need millega ei suuda oma lühikese elukogemuse tõttu samastuda. Võrreldes maailmameedia piltidega oli kõik kuidagi vähem traagilisem ja samuti tundus, et liiga palju rõhku oli pööratud spordile(Kristiina Šmiguni katkestamine, jalgpallihuligaanid jne). Näitusel käimine tasus siiski ära ja
kodutöö oli üpriski meeldiv.”
“Eesti pressifotonäitusel võis leida pilte,mis oma olemuselt olid seinast seina. Kõige rohkem meeldis mulle Mihkel Maripuu tehtud foto „Küüditaja“. Pildil midagi erilist näha ei olnud,ainult vanamees,kes oma nägu kätega kattis. Kuue muhulase küüditamise eest kohtu all olnud endine julgeolekutöötaja Rudolf Sisask palus andeks. Mehest õhkus siirust ja kurbust,võimalik,et ta ülimalt kortsus käed aitasid kahetsustunde tekkimisele kaasa. Pilt oli portreefoto kategooria nominent.
Huvitavad emotsioonid olid uudisfoto kategooria võitjal „Minister,anna aru“,mis oli Erik Prozesi tehtud töö. Vihaste alltöövõtjate näod olid tase omaette.
Muljet avaldas Aivar Pärteli „Tragöödia esimesed minutid“. Need fotod erinesid tavapärastest krimipiltidest. 27.märtsil sai politsei Tallinnas väljakutse Kuldnoka 6 korterelamusse,kus naabrid teatasid lärmakast peretülist. 16 minutit pärast südaööd toimus korteris plahvatus,mis tappis kaks inimest ja vigastas politseinikku ning veel mitut inimest. Piltidelt võis näha politseiniku süles öösärgis olevat palja pepuga väikest tüdrukut, verist aluspesus nutvat tütarlast,vigastatud politseinikku ning põlevat akent,mille kõrvalt aknast oli näha tahmase näoga meest.
Kõige suuremat menu tekitas rahvas Tairo Lutteri tehtud foto „Mis toimub?“. Noorte U21 EM-i valikmäng Eesti-Armeenia. Ken Kallaste on just löönud 3:2 värava ja üritab armeenlasele omapärasel moel midagi tõestada. Poiss oli põsed punni ajanud ning hoidis võidurõõmsalt oma suguelundist kinni. Pilt,mis mulle absoluutselt ei meeldinud ega minu jaoks mõtet ei omanud oli olemusfoto kategooria võitja. Mundris onkel istus üksinda 3D kinos.
Võrreldes maailma pressifotodega oli Eesti näitus tõsiselt mage ja igav. Ühtegi pilti,mis oleks tekitanud ülevaid tundeid ei olnud.”
“Mulle jäi seal kõige enam meelde pilt, mille pealkirjaks oli ”Seal!” ning foto autoriks oli Raul Mee, ning foto oli päris Äripäevast. Ma miskipärast arvan, et see foto jäi mulle meelde algseslt üksnes selletõttu, et tagataustalt olev mees kannab erakonna IRL’i särki ning ühtlasi olen ka ise IRL’i Noorteerakonnas. Kindlasti tõmbab see tähelepanu väga palju. Lisaks on Sven Sesteri tütar Thea Sester minu üks sõbrannadest, mis samuti tõmbas sellel pildil kohe minu tähelepanu. Arvan, et see pilt on väga hea ning eeskujuks kõigile, kelle au ja uhkus ei luba osa võtta Eestis toimuvatest koristustalgudest. Ka tavainimesest veidike kõrgemal positsioonil olevad inimesed aitavad kaasa sellistele asjadele.
Ene Heinola 10.A klass
“Esmapilgul oli inimesi üsna palju ning enamus silmitsesid pilte põleva uudishimuga. Seda tegin minagi. Näitus oli kenasti ja osavalt üles seatud ja hea oli lihtsalt fotode juurde minna ning neid vaadata. Oli palju kurioosseid fotosid, mis jäid ka pärast näitust pikaks ajaks meelde. Siiski, võrreldes eelmise aasta fotonäitusega, tundus selle aasta näitus pisut väiksem, ent mitte kõige halvem. Pärast näituse vaatamist, sulgesin silmad ja mõtlesin fotole, mis mulle kõige rohkem muljet avaldas ning meelde jäi. Mõttesse kerkis koheselt mitu fotot, mille hulgast tundus lausa võimatu lemmikut valida. Lõpuks, pärast väikest juurdlemist, leidsin endale oma. Lemmik fotoks osutus foto nimega “Kohe tuleb president”, kus presidendi turvameeskond on kohal, perroon-trepp tööülesandeks valmis seatud. Täpset põhjust, miks just see foto mu lemmikuks osutus, ma ei leidnudki. Minu jaoks oli see foto vaimukas ning fotot vaadates kiskus suu muigele.”
Kube
“Ma valisin ,selle pildi kuna see hakkas väga hästi silma. Eesti on löönud just värava ja kaitsja KenKallaste on krabanud oma kubeme järele. Ei tea miks ,kas hakkas tal sealt sügelema või soovis ta oma kraamiga eputada. Pigem eputada ,kuna ta põsed on punnis ja kube suunatud armeenlase poole. Suhteliselt loogiline reaktsioon ,kuna tema ikkagist lõi värava ja seega on ta ka „tehtud mees“. Näha on ka ,et publik on suhteliselt pöördes ja tänavad juba kõrgemat võimu värava eest.On ka neid inimesi väljakul ,kes ei viitsi enam ennast liigutada ,aga see on mõistetav ,kuna tundub olevat päris palava päev. Tagaplaanil jääb veel silma ka üks noor tüdruk ,kellel ei tundu eriti palju jalas olevat , ei saa täpselt aru ka need on aluspüksid või mingid stiilsed lühikesed püksid.
See värva mille Ken Kallaste lõi ,viigistas seisu 1-1-le. Lõpuks jäi seis 3-2 Eesti kasuks. Nagu pildilt võis näha oli see armeenlane suht pettunud ja räsitud. See oli hea mäng Eesti jaoks ja värav ,mille Ken lõi oli väga tähtis ,eestlaste mängu käima saamiseks.”